Oleme suve hakul Maike ja Iggyga inteka teind, see keerles nende tühjuse-sõnarüütlite lavastuse ja selle poliitika-poeetika ümber. Nüüd tahab Maike omakorda meiega intervjuud teha. Maksab kätte? Toona, kui kohtusime, kiusasime neid: alustuseks meenutas Jürgen lugu sellest, kuidas Doris Kareva kunagi tegi Paolo Coelhoga inteka veiniõhtu kõrvalt, ja siis kustutas selle kogemata ära (või ei hakanud diktofon kunagi isegi salvestama). Lehes ilmus pärast tema fantasm tollest kohtumisest.
Maike üritas meiega üle kuu aja trefata. Ikka tuli midagi vahele. Korra olime teda juba ootamaski. Aga näe, ei õnnestund. Siis läks õnneks, kõnelime üsna lõbusasti-intensiivselt. Ja siis, vast nädal hiljem, tuli täielik Coelho. Maike oli loo kogemata ära kustutand ja mälu järgi üles kirjutand. Kurvastas-kurtis ise, et kas see nüüd üldse läeb. Meie muidugi lubasime ümber kirjutada. Aga see venis ja venis. Jürgeni „sugu: M“ sõi kogu aja. STL-i asju tuli ka mõelda, siis pidime kolima hakkama …
Sõltumatu Tantsu Lava residentideks saime me kutsutud konkursi korras. Me ei tee päris kõike alati koos (Jürgen võib-olla tahakski, Sveta päris mitte, aga kummalegi kulub omahingamise ruum ka ära), see on praegu nii juhtund. Mis ja kes me sääl residentidena oleme, see on alles selgumas. Esialgu tähendab see vist esirinde ja avaliku fassaadi tööd, aga tegelikult huvitab meid ikka loomine …
Igatahes leidsime, et Maike lugu nii minna ei saa, me hakkasime seda ümber kirjutama. Noh, ka mälu järgi ja fantaseerides. Miski siin loos pole tõestisündinud, kõik tegelased ja paigad on väljamõeldud, sarnasus „päris“ elule on juhuslik, kokkusattumislik.
Maike: „Jürgen ja Sveta on kaks järgmist hooaega STL’i maja residendid. Kuradima äge, mõtlen. Saame kokku Kirjanike Majas, sest mina tahan nendega interviuud teha. Mul on ettevalmistatud laetud telefon lindistamiseks ja kaks küsimust. Natuke kartsin, et kas kahe küsimusega ikka maksab torkida.
Jürgen teeb musta laega saalis proovi. See on iseenesest juba kummaline, kuidas me neid ruume otsime – kes-kust ja mis hinnaga. Ilmselgelt pole ta prooviga rahul ja Sveta pole kaa. Jauravad tükk aega mulle loetamatus koodis. Harva me oleme ja see teebki prooviprotsessi põnevaks. A nende puhul see ei väljendu kurnatud kehades, vaevatud mõtetes. Nad räägivad teineteisega ilusalt koledalt. Ja naeravad. Nad arutavad sõbra pulmi ja prusside tassimisest tingitud verevalumite suurust, performerite diivasündroomi. Jürgen riputab Sveta mantli ilusasti nagisse. Nii muuseas.
“Nonii, mina olen alati mõelnud sinust kui rebelist, kes väldib institutsioone ja teeb kõike ise ja vastuvoolu”, küsin Svetalt. “Kuidas nüüd nii, et te ühe maja nägudeks hakkate?”
“MISASJA! Ma pole midagi vältinud, ma olen STL Premieri sarjas olnud ja see KUMU etendus oli diplomitöö, seda, et see etendus KUMU auditooriumis, mina ei otsustanud.”
See oli minu esimene küsimus. Kurat, kuidas ma teda nii valesti lahterdanud olen. Või kuidas nii võimas mässaja kuvand on tekkind.
Jürgen ütleb, et mis seal ikka mässata, oleks küsimus suurtes institutsioonides nagu Estonia või Draamateater, siis oleks, mida mässata. A KGS ja STL on nii marginaalsed, et nende vastu pole midagi mässata.
(JR: „Tõepoolest, kui väike peab olema väike? Ses mõttes, Kanuti ja STL on ägedad, sest nad on veidi juba sissetöötatud asjad, aga põhjusmõtteliselt peavad sellised „institutsioonid“ kõik partisanisõda. Eestis on üks mees või üks naine ka institutsioon lõpuks. Mina olen ka institutsioon, kõik kaagutavad. Vaat, olengi, lõpuks otsustan üksi, kes Eesti riigis üldse end ilmutada saab, kellele raha jagatakse, kelle päralt on festivalid. Ülejäänd võivad end netis tasuta saitidel avaldada. Neid kloaake juba jagub.“)
“Ja Carmina Trash on selline tegelane, et teda ei ohjelda isegi mina mitte”
“Jajah, pidi proove tegema, aga hakkas hoopis kontrollimatult artikleid kirjutama.”
“No aga Carmina Trashi tegid ju täiesti iseseisvalt?”
“Jah, ja see oli ikka päris raske. Jürgen oli produtsent, tema aitas. Pärast seda tuli küll tunne, edaspidi tahaks ainult teosele keskenduda”
No ma ei kujuta ette, kuidas alates Kulka taotlusest, plakati kujundusest kuni publiku toolide arvuni ja piletite müügini kõike ise organiseerida ja samal ajal loomingulises protsessis püsida. Tough Girl.
Vaadake, siin on küll otsekõne – jutumärgid ja puha. Aga ega need Sveta ja Jürgeni sõnad ole. See siin on minu hädine üritus päästa intervjuud, mille lindistuse ma käpardlikult ära kustutasin.“
Carmina Trash: „Ma loen siin Sveta ja Jürgeni ümberkirjutust Maike artiklist ja ei saa midagi aru. Ma olen tänulik, et nad selle koha maha tõmbasid, kus nad mind „tavaliseks purkisittujaks“ nimetasid. Üldse, miks neil kahel on koguaeg vaja tulla minust rääkima? Ma olen koguaeg ise olemas, see, et ma pole säärane edev pask nagu nemad, et nüüd on vaja igal pool pildi peal olla ja kõigile näidata, et me teeme suurt kultuuri, oleme ise uus institutsioon – see ei tähenda, et mina peaks laskuma sama madalale. Mina olen esmalt kunstnik, mitte kunstiaktivist või -tegelinski. Järgmise lavastuse teen ma ilma Sveta ja Jürgenita. See on üldse alatu – end isegi Kanuti kodukal minu nimega müüa!“
Maike: „Sveta ja Jürgen räägivad Carmina Trashi protsessist nii naljakalt, et ma ei saa naeru pidama. Ja need on nemad, kes ma arvasin olevat tõsised ja kurjad.
(CT: „Näed, isegi Maike tunnistab, et nad naeruvääristavad mind! Ja on seeläbi ise naeruväärsed!“)
“Tead, kahjuks ma polegi Carmina Trashi näinud. Mul õnnestus igal sinu etenduse korral ära olla”
Sveta ütleb, et võibolla tuleb midagi uut Carminalt. Aga, et eelmisest on ta natuke tüdinud. See kuidas nad tast räägivad – nagu kellestki kolmandast – mulle hirmsast meeldib. Mulle meeldivad fiktiivsed tegelased pärismaailmas, fiktsioon väljaspool fiktsiooni (CT: „Mida kuradit? Fiktiivsed tegelased? Ma pole seda Maiket kunagi näinud, minu jaoks on tema ise üks fiktiivne tegelane! Nagu Karlsson või Pipi!!!“). Mõtlen Manfred MIMi peale.
“Millal esikas on?” küsin Jürgenilt ta hetkel käivate proovide kohta
“19. Vaba Laval” (JR: „See fiasko on nüüdseks ära olnud. Kõik ootasid vist jumalteabmida. Suurt läbikukkumist. Aga me tegime üsna rahvalik-feministliku jandi, ei midagi keerulist. Ei midagi ajusisõtkuvalt hullu. Ühe lustaka asja, mis me energiast ja olemisest toitub.“)
Aa, see on see kaaperdatud nimega etendus
“Kas sa luba küsisid või varastasid selle nime neilt?”
“Aaa.. ei küsinud.. A maja on ju sama, inimesed samad, mis ma küsin”
“No kui autoritelt ei küsinud, siis on ikka kaaperdamine. Mulle kaaperdamine ja lausvargus meeldib”
“Mulle ka. Oma esimestele luulekogudele võtsin pealkirjadele nimed Maria Underilt. Ma ei osanud pealkirju panna. „Sonetid“ oli nagu kindlapeale minek. Kuigi ühtegi sonetti nende kaante vahel ei olnud. Nüüd tagantjärgi on naljakas kuidas mõni kriitik viitab, kuidas Rooste on sonette avaldanud. Haha, nii palju nad siis teavad!”“
(JR: „ Täpsustan, „sugu: M“ on tegelikult tõesti vabalavalaste soovitud/soovitet nimi, tööprotsessis olid pealkirjadeks nt „Kooseluseadus 2“ ja „Meeste ristisõda“. Suur pealkirjadevaras olen ma tõesti. Või üldse, miks ma ei võiks varastada – mismõttes, kogu luule on vargus. Kogu teater on luule. Ma saan aru küll, Sveta koguaeg ütleb, et ma pole mingi lavastaja, aga noh, ma olengi luuletaja, lavastajana ka. Võinoh, ma ikkagi ei ole mingi lavastaja … ja ega keegi ei oota mult ka midagi. Nii et ma võin selles tuules veel oma 3-4 tükki teha. Kaitsku mind püha teadmatuse aura!“)
Maike: „Istusin 2000a Jürgeniga koos Mati Hindi tunnis, aga seda ma talle öelda ei julge – ma olin wannabe looduteaduskonnast, selline võlts. Jürgen oli päris. (JR: „Ma isegi nagu mäletan. Mati Hint on raju, ta on täitsa loodusteaduskonna vääriline, tõeline teadlane, tõeline loodusnähtus. Mati Hindi kooliga võib elus peaaegu ükskõikmillele vastu minna.“)
“Te olete nüüd STLi residendid, aga see pole vist sama, mis KGSi residentuuriprogramm. Noh, et töötad kuu aega intensiivselt millegi kallal ja teed vahepeal showinguid, kuid etenduse tegemiseks seda aega kasutada ei tohi?”
Sveta ütleb, et STL majaresidendid on nad nüüd kaks aastat. Sveta ja Jürgen mitte ei tee kaks aastat omi asju vaid tegelevad teiste inimestega kaa. Neile pakuti. Mitte ainult neile vaid teistele kaa.
“Me tükk aega mõtlesime, mis see tähendab, mis see meile annab ja mida me ära teha saame. Jah, maja resident aitab Premier’i jaoks töid valida ja osalejate tööprotsessidele toeks olla. Aga selleks ei pea 2 aastat STLis veetma. Midagi peab veel olema. Midagi olulist, sest on asju mis veel puuduvad siin maastikul.”
(JR: „See Premiere’i žüriitöö on meil nüüd tehtud. Väga kole oli, meil õnnestus isegi mõttetult väga karmilt tülli minna. Aga tõesti, mingis mõttes – mida sa valid, kas seda, mis justnagu juba peaks olemuslikult õnnestuma, või seda, milles on potentsiaal tohutult luhtuda või üllatada (et lihtsalt ei teagi, kuhu see läeb). STL ja KGS peaks ju julgema eksida. Sveta ütleb mulle koguaeg, et kunst on viga. St julgus teha vigu, eksida. Viga on ju kunsti mootor, võib-olla on elu Maal looduse või jumala eksitus, viga. Veast algab looming. Mingis mõttes ma saan sellest väga hästi aru. Samas on kole tahtmine ikkagi luua midagi … täiuslikku. Aga mis see on, mis on see täiuslik sitt, imeline ja ilmeksimatu? Kus ta on? Ja samas, sa peaks ikka võtma nagu kõige ägedamad tööd finaali, eks… Need, kes sind vahetult säälsamas puudutavad.“)
Maike (vahendab Svetat): „Üks, mis plaanis, on pakkuda inimestele võimalust oma ideede katsetamiseks STL saalis – midagi kellelegi näitama ei pea, selle eesmärk on anda tegijatele võimalus proovi teha. Ei pea üüri maksma, ei pea pikki taotlusi kirjutama. Niisamalihtsalt. See on n.ö vaba pind. No ma võin ju kodus tantsida, aga elutuba pole ruum, kus materjali välja töötada ja etendust ette valmistada.”
“Kui ma seda kuulutust Facebookist lugesin, siis hakkas mulle silma, et te kureerite, kellele te ruumi annate ja kellele mitte? Kas meil ei ole liiga palju ülekureeritud kohti juba?”
“Tead, me ei teagi, kuidas see nii läks, et see kureerimine teates sees oli. See on nüüd muudetud – et ikka, kes ees see mees. Kellel vaja, see saab, ja ajad jagatakse nende vahel ilusti ära.”
Sveta räägib autoõnnetusest, millest taastumine oli pikk ja keeruline.
“Saad aru, sellest väljatulemine tantsijale, kellele keha on töövahend, on jube raske. Sul on vaja oma keha tasapisi uuesti tööle saada, aga ruumi kus töötada pole. Pedas enam ruume kasutada ei lubatud. Sa oled seal aastaid olnud üliõpilane ja tööd teinud ja siis saadetakse sind lihtsalt minema või küsitakse roppu raha. Pluss, mind süüdistati üks hetk ka kõlarite varguses või noh, vähemalt vihjati sellele. Pärast seda oli küll nagu, et minge te ka vittu. Ja siis oledki omapäi. Kui mul oleks raha, et oma stuudiot rentida, siis ma annaks ajad, mida ei kasuta, teistele. See on üks mu unistus, et mul oleks selline oma stuudio, kus tööd teha. Ma tean väga hästi kui hädavajalik ruum tantsijale on. Seetõttu tahamegi esimese asjana anda saal tühjadel aegadel inimestele kasutada.”
Mõtlen MIMstuudio peale. Ja hetkede peale, kui meil see tühjalt on. Natuke paha ja piinlik on selle pärast. A meil pole kapitali, et seda enda taskust kinni maksta. A ma olen Svetaga nõus, et see on kuradi oluline – KGSi kelder on mind korduvalt päästnud.
A kui ajad, mis teistelt kunstnikelt üle jäävad, ära annate, siis millal te ise tööd saate teha?
“Saame, STLis on esikate vahel ka pikemaid auke, nii täis see pole, et tööd teha ei saaks”“
Katkestame siin korraks Maiket. Tegelikult on ikkagi nii, et praegu on üsna raske olnud leida toda oma ajaauku sääl, palju proove ja asju sees. Aga maja residentidena ikkagi on meil ka vaja sääl oma pind-ruum saada vahepääl. Ses mõttes, residentuur on ikkagi midagi muud kui vaid asjade korraldamine ja pressikate kokkukribamine, eksju.
Maike: „Veel, nad muudavad GreenFieldi ära nii, et see oleks avatud ka tüüpidele teistest valdkondadest. Me räägime sellest, kuidas skened pole ühendatud. Tegelt Jürgen räägib. Räägib, et kirjanikud ei jälgi etenduskunste. Et teater, kunst ja kirjandus on nagu kolm kõrvutiseisvat potti, kus ühendatud anumate seadus ei kehti. A ta soovib, et kehtiks. Ja nüüd saaksidki GreeFieldil erinevad praktikad kokku. Selline ühendav paik. Jürgen ütleb, et tänapäeval on kõik põimunud ja kuradi rumal oleks sellist arengut vältida ja kitsalt oma liistude juures püsida.“
(JR: „See on kummaline, kuidas nt nii väikses linnas nagu Tallinn ei saa nood erinevad ringkonnad omavahel kokku. Performance-kunstnike ei lasta kaasaegse teatri ja tantsu pindadele, ja nad ei vaata noid asju eriti. Kirjanikest mõni käib koguaeg teatris ja näitustel, mõned üldse mitte. Mitte kellelgi pole aimu, mis toimub nt EMTA avangardsemas muusikaosas … Esimesel Greenfield’il 20. oktoobril sellele veidi enam keskendumegi.
Aga see asjade ühendamine … kunagi Juku-Kalle Raid ja (:)kivisildnik tegi telesaadet „Tegelikkuse KesKus“ ja igakord kirusid sääl kaasaegset kunsti. Läksid näitusele ja naeruvääristasid ja alandasid, et mis paks pask see on. Ja sageli oli neil ju õigus. Kõik ei saagi olla suur kunst, kui keegi ikka jälle feminismi pähe oma häbemekarvad seinale kleebib, siis need võivadki olla lihtsalt tussikarvad seinal. Aga siis läksid nad ka tõsiselt häädele asjadele kallale, sama ignorantsiga. See mu toonane kohatine kaasanaermine on mulle kätte maksnud – et ma ka kiilakas ja ka luuletaja, siis paljudel on meeles, et see vist olin kuidagi mina, kes kaasaegsest kunstist ja teatrist nõndaviisi arvas. Ja saan nende eest pähe. Teine asi, keegi ei mõista me nalju, kui me Svetaga vahel pilamegi teatrit-kunsti-kirjandust, iroonitseme, siis seda groteski võetakse tõe pähe. Aga siuksed õrnhinged ongi purkisittumise- ja häbemekarvanalju väärt muidugi. “)
Maike: „Ma olen peaaegu terve vestluse nendega nõus olnud. Muudkui koogutan, et jajah, nii on. A sellega, et põimumist ei ole, ma nõus ei ole. Tõesti, luuletajaid näen ma saalis istumas vähe aga kujutava kunsti ja muusika skene on küll suht hästi kursis, mis KGSis või STLis toimub (JR: „Need on ikka üsna ühedsamad mordad sääl saalides, kes üldse käivad, mõned üksikud inimesed, mitte aga nt noortehord.“). “Vaatamine on üks asi, aga me soov on, et erinevad inimesed saaks omavahel kokku ja koos asju teha. Sellest saab tekkida midagi teismoodi. Ja kui ei teki, pole hullu”
“Aga sina ja mina – me oleme mõlemad ju parasiidina skenesse roninud. Sina veel jube kiirelt ja lennukalt – ma olen kümme aastat tantsu kiibitsenud aga etendusteni pole jõudnud. Julge tüüp ikka.”
Jürgen siis seletab naerdes, kuidas tema tants on midagi enneolematut – seda lihtsalt peab teistele näitama. (JR: „Ma olen loomalik anne.“ SG: „Joomises ja laiamises küll.“ )
“Koreograafid ei kujuta ette, milline tants see on!”
Naeran ja fantaseerin, milline see tants küll välja võiks näha.
Käisin Psühhoterrori kontserdil, Freddy oli kaine ja kõik jube ontlik. Esimesed paar lugu kinnitasid mulle, et nad on nüüd vanainimeste bänd. Ja mina vanainimeste bändi fänn. Lugude vahel näpib Freddy oma higist särki. Ikka ja jälle. Näpib ja kahtleb kuni ütleb, et ei mina hakka siin oma pekki häbenema. Lugu käib, Freddy seisab ja väristab ennast ja kogu oma pekki. Mitte midagi muud, ainult võbelev maastik ja D-takt. Uskumatu performance! No kurat, see kontsert oli üle pika aja dramaturgiliselt nii hea, et ma ei mäleta, mil ma võrreldava hoo ja rütmiga etendust nägin. Kuhugi on see energia kadunud.“
(JR: „Maike silmad läevad seda kirjeldades veidi ekstaatiliseks, nagu pahempidi. Tundub, et Freddy võnkuv pekk talle tõesti mõjus. Ta ütleb ka, et seda vaadates mõtles ta, et miks ta üldse ise teeb, et kuidagi ei taha enam teha, kui midagi nii ägedat näed. Kummaline, meil Svetaga on tavaliselt teistpidi. Igakord, kui mingi äge asi lajatab, siis tahad veel rohkem, veel paremini teha, hullemini. Üle trumbata.
SG: „Psychoterror oli omal ajal oluline bänd ka mulle, ses mõttes, et kunagine lugu „Teen mida tahan“ paiskas mulle käige-kõik-perse-teen-mida-tahan väekat isepäiset sväägi rohkem kui ehk miski muu siimail. Samas, ma väga enam terrori kontsertidel ei käi, paar aastat tagasi oli jube äge, aga nüüd enam mitte. Kõik kordub ja need uued lood pole enam need. (Siinkohal jätsin rääkimata selle, et tegelikult olen Freddy peale solvunud, üks hetk käis Jürgen nimelt jälle Wiiraltis istumas ja pärast rääkis, et Freddy olevat vägatäispäi teda ja mind „enda ahvijateks“ sõimanud. Nojah, mine sa ka vittu, Freddy!)“
Maike: „Mul on kahju, et ta seal ei olnud. Ma ei käinud kümme aastat terrorit kuulamas. Nüüd on see mu salahobi. A sellest, et etendused on energiavaesed ja neis puudub hoog, rääkisime pikalt. Ja see on kurb tendents. Kuidas saada seda toorest spontaansust etendusse, kui etenduse tegemise protsess nii kurnav ja kordav on, mõtlen.“ (SG: „Nipp on lihtne: joo nii palju kui saad ja sõima kõiki enda ahvijateks, siis ongi korras!“)
(CT: „Saab ka teadlikult ehitada kuvandit, noh, nagu mõned tänapäeva puškinid teevad oma nägu. Nt kuulsin, et Kender oli selle pornoteksti ühelt sõbralt tellinud, et skandaali püsti panna. Nüüd ongi sõnavabaduse nägu ja suurim kanal. Kuidagi lihtne on Eestis see jeesusemäng? Minus räägib muidugi kunstnikukadedus. Ma pean kogu oma töö alati ise ära tegema, ei saa ega oska Kostabit panna …“)
Maike: „Uurin, kas nad ei karda, et neist saab STLi nägu, et nende oma nägu kaob ja nad on ainult STLi heaks orgunnirakkes? Sveta ütleb, et see oht on küll – et teed seda ja teist ja enda tegemisteks aega ei jää. (SG: „Ütlesin tõesti, et kardan, et oma nägu kaob? Wtf?“)
“Ma teen igalpool midagi” ütleb Jürgen (JR: „Jürgen valetab siin, ta jaksab kõike nii piiri pääl teha, vahepääl on suutlikkuse piir juba käes, ta vist hakkab vanaks jääma, vanasti polnud küsimus ei unes ega alkoholi hulgas ega tööde rohkuses. Nüüd tundub kõike kas liiga vähe või liiga palju olevat.“).
Sveta enda uutest plaanidest rääkida ei taha. Et liiga vara veel. Aga seda ütleb küll, et teeb Siim Tõnistega süütajatest midagi. Et mõni asi ka ereda leegiga põleks.
Kirjutan ja tunnen, et see on nagu Päevalehe LP lisa, kus ainult mingit nurkadeta jura kirjutatakse. Sentimentaalne pask. Sedasorti kirjutamine võtab intervjueeritavalt munad ja teeb neist meringue’i, millest hea Pavlovat teha.
SG: „Ahjaa, rajudest asjadest veel – tõeliselt raju on hoopis Piibu ja Tuudu „Hamlet“, see pani Baltoka etendustele pika puuga ära. Jah, see kõlab idiootselt ja punnitatult, aga nii ta on. Jürgen ütles üks päe, et tavai, lähme Piipu ja Tuutu vaatama. Minu esmane reaktsioon oli sellele, et „PIIP JA TUUT?!, „HAMLET?!“, „HAMLET“ PIIBU JA TUUDU VERSIOONIS????!“, „KAKS JA POOL TUNDI???!“. EI IIAL! MA EI LASKU NII MADALALE EALES!! EALES, KAS KUULED!!! Ja siis me läksime vaatama, ja see oli best thing ever. Ma polnud ammu midagi nii head näinud ja lubasin endale ja Jürgenile,et lähen vaatan nüüd kõike, mis nad teevad!” Must sai suurim Piibu ja Tuudu fänn. Votnii.
Jürgen: „Mulle klounid muidu ei meeldi, peale nende kahe, neid olen lastega näind ja alati on äge olnud, aga see oli tõesti – terve Hamlet niimoodi mängida – see oli naljakas ja traagiline, jube hea. A no mai ei tea, kas nende lasteetendused ikka sulle meeldiksid” küsib Jürgen Sveta käest
Sveta: „ Mis sa ei saand aru või?? Ma vaatan kõiki nende asju, mis sest, et ka lastele!”
Seda teist küsimust, et kas teil sõpru on, ma ei küsinud. Sain kohtumise käigus väga hästi aru kui kohatu see on.
Terve vestlus oli tormiline kui terrori kontsert. Võtsin tormi ja valasin koera jooginõusse.“
Carmina Trash: „Mul on tunne, et Jürgen ja Sveta lollitavad mind selle looga. Kunstist see suurt ei räägi. Kunst on päris asi, see puudutab elusid, see on kohal ja selles on elutunne sees. Minust see lugu ka ei räägi, ma sain alguses aru, et see pidi olema tõeline Carmina-apokriiva, aga see vähene, mis kirjas, on vale ja asjatu. Carminat ei saa keegi luua – see on nagu selle kunsti-tegemisega. Sa ei saa vägisi teha. See kas on või ei ole. Aga ma pigem lepin nende olemasoluga sellel tantsumaastikul. Nende küngaste ja orgude vahel. Ja Maike osas olen ma päris kindel, et see on neil mingi väljamõeldud intervjueerija, et oma egotrippimist varjata.“
Sveta: „ Aah, fakk! Kõige parema osa unustas Maike ju üldse ära! Seda, et mina ja mu parim sõbranna (näete, mul ikka üks sõber on!) võtsime kunagi osa noorte kriitikute konkursist, kus me kribasime Hüti ja Ilusa „Kapriisidest“. Arvustus oli hävitav, me saime teise koha ja julge kriitiku eriauhinna. Enamgi veel, me olime nii masenduses sellest etendusest, et ei läinud pärast seda isegi planeerit Psychoterrori kontserdile (jah, sellest see Freddy tiraad loo keskel tegelikult hakkaski muide!). Ja siiamaani, kui mõtlen sellele etendusele, ajab see mu ikka vihale! Sama vihale suutis mind hiljuti ajada üks teine, küll hoopis teisest ooperist ja teistel põhjustel, aga siiski – Kalmeti festivalitükk. Ja ehk seda ma vist natukene tegelikult otsin etenduskunstis – et keegi mind vihale ajaks. (Olen jah siuke imelik). Ma olen muidu üsna tuim tükk tegelt, mind on raske rabada – surprise me or fuck off and die, ütleb üks mu lemmikmeestest Ninja. Nii et: SURPRISE ME OR FUCK OFF AND DIE. Päriselt.“
Carmina Trash: „Päriselt!“
