Ühe teatri teekond on lõppenud. Teatri, kelle jaoks olid numbrid ootamatult määravad.

Loendamise lõppedes öeldakse reeglina midagi väga olulist ning otsustavat… Näiteks 3, 2, 1, START või 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, HEAD UUT AASTAT!!!, jne.

Kuid miks etenduses (ega tegijate poolt) midagi ei öeldud? Väga läbimõeldud ning kaalutletud otsus, mitte käivitada (publiku suureks lootuseks) uut protsessi. Lubadus on lubadus ning vaakumis väärtus.

Tunne, et Teater NO99 viimane lavastus hakkab keerlema arvude maailma ümber, valdas mind juba varemgi, aga et “NO00” nii matemaatiliseks osutus… ja kontrastiks, et puudus sisuline eelinfo, reklaam ning (kella)ajaline täpsustus. Ei avanenud teatrikardinad ega kostunud gong, vaid publiku kollektiivne väljahingamine ning saali sisenemine lõi selle “õige hetke”.

Külastajate silmadest võis väga kiiresti välja lugeda erinevust etenduse vaatamise ning sündmuste tunnistamise vahel. Installatiivne ruum, milles askeldasid matemaatikud, teadlased ja kvantfüüsikud, avanes vaatajaile igas suunas. Holograafiliselt õhku tekkinud numbrid ning võrrandid jätsid publiku sisuliselt väga keerulisse olukorda. Mida arvutati? (π järgnevus tunduks liiga lihtne, kõiksuse teooria liiga märgiline, Googleplex liiga lõpmatu, relatiivsus liiga leierdatud, jne). Pärast mõningast mõttelist hämmingut AHHAA teaduskeskuse ning Exceli tabeli vahelises alas, saabus rahu. Võib-olla ei olegi teksti deklameerimine ainus loogiline mõtete edastamise viis etenduskunstis (?). Võib-olla polnud enam midagi öelda (?). Või ka viimasel kohtumisel ei pea vaataja ning vaatemängu vahel vastutulelikkust leiduma (?).

Emotsionaalse skaala puudumist kompenseeris loogika valdkonna tugev kohalolu, mis asetas õhku ilmunud võrrandid ja numbrid karakteri/tegelase staatusesse. (Number) 0 nägemine mõjus jälle ja jälle nähes palju tähenduslikumalt kui seda kirjutava tegelase jälgimine ning üks hetk polnud inimestel enam mingit tähtsust. Lõpul ka mitte.

Märkimisväärseks osutus seisundist väljatulemisel tõdemus kui egovabalt kõik mõjus. Null infot autori, esitajate, tulemuste, tuletuste, võimaluste, võimatuste kohta. Miks on olemas miski ning usk millessegi, kui võiks olemas olla mittemiski ning usk mittemillessegi sai “NO00” kujul teostatud.

Foto: Epp Kubu kadreeris ja tegi klõpsu, aga ka Henri Hütt oli algataja...nii et kuidas võtta...collective work

Seotud postitused

"Ei ühtegi sõna"

Kaspar Aus

Kellele on kasulik, et sa kardad?

Hanna Selgis

Avalik kiri Magasini toimetajalt

Kaja Kann

kontakt

Henri Hütt

KRIITIKA LAVASTUSELE, MIDA POLE OLNUD NO00

Maarja Kalmre

“NOH, MITTE MIDAGI EI JUHTUNUD. AGA ARMASTAN SIND” Teater NO99 viimane teos nr 0

Epp Kubu

MA EI TAHA OLLA PORGANDIKUNINGAS

Kaja Kann

2 Reality

Olga Tsvetkova

Kunstniku ootused produtsendile ning produtsendi ootused kunstnikule


SEANSS SULATUSAHJUS

Epp Kubu

KARL SAKSA “SEISUND JA DISAIN” KUI RITUAALNE JA MÄLULINE RÄNNAK

Maarja Kalmre

Ma ei üritanud teha tantsulavastust ega vältinud tsirkust

Kaja Kann

Stand-up tragöödia faktide ja fantasmide vahel

Hanno Soans

Kes päriselt võitis? Paradiis võitis!

Kaja Kann

AUTISTI PÄEVARAAAMT NR 3

Kaja Kann