Aasta 2002, ZUGA ühendatud tantsijad, Mart Kangro ja Katrin Essenson osalevad Aerowave’si festivalil Hollandis. Terve nädal piinarikkaid arutelusid, enese kui kunstnik õigustamist, selgitamist ja teistele kriitiliste küsimuste esitamist. Taastan mälu järgi lõigu mentor Jan Ritsema ja Katrin Essensoni vahel.

  • mis sa laval teed?
  • aa, tegelen uurimisega, et kuidas keha töötab
  • mis mõttes?
  • anatoomilises mõttes, minu jaoks on see põnev
  • aga täpsemalt?
  • noh, ma püüan mõtestada üksikute kehaosade olemust
  • ???
  • see kõik sai alguse traumadest ja ma tahan aru saada, mis on erinevus enne traumat ja pärast ja kas see viib uue teadmise või kogemuseni.
  • aga reaalselt, mis laval toimub?
  • see on tantsuetendus …….
  • katrin, miks sa ei taha meile öelda, mis sa seal laval teed?
  • ma ju ütlesin.
  • ei öelnud, ma tahan teada, kuidas sa täpselt uurid ja mida sa reaalselt näitad publikule?
  • no siis te peate tulema mu etendust vaatama, ma ei taha sellest rääkida.
  • no kuulge, siis lõppeb meie jutt.

Neliteist aastat hiljem, aasta 2016, küsime endiselt samu küsimusi ja endiselt on kunstnike vastused sarnased. Ei räägita mis laval päriselt toimub, kunstnik tahab oma müstilisest olemusest kümne küünega kinni hoida. Kas see paljastus, et tegelikult paneb kunstnik kaks kätt kokku ja ragistab oma sõrmekonte vähendab nende kunsti suurust? Selle asemel räägitakse midagi atmosfäärist, erutusest, energiast, tühjusest või mis veel hullem uurimisest ja analüüsimisest.

Rääkides akadeemilisest kirjutamisest väitis Märt Väljataga, et üheks nõudeks on teema ammendamine. Kõik tuleb jupphaaval kirja panna, läbi närida ja seejärel ennast väljendada lihtsalt, ei ole vaja kunstilisi konkse ja õhku rippuma jäetud vaimukusi, teema peab saama ammendatud. Muidugi rääkis ta seda muie suunurgas, ei ole võimalik midagi lõpuni ära ammendada, või kui ongi, siis lõppeks see suurde tühjusesse.

Viimasel ajal on hakanud mulle tunduma, et meil on vastuoluline olukord. Ei kunstnikud, kuraatorid ega ka produtsendid ei räägi midagi sisulist, ei öelda välja mitte midagi, millest oleks kuulajal/lugejal võimalik kinni haarata. Teeme seda igaks juhuks, enesekaitseks, mine tea, millise bumerangina võib iga öeldud lause meie poole tagasi pöörduda. Teine põhjus hirmu tunda välja öeldud sõna ees on, et me ei suuda seda lõpuni kaitsta, see ei pruugi olla teadmine vaid lihtne arvamus.

Priit Raud ütleb intervjuus Jaanika Valkule, et kes ei suuda sõnade allegooriast aru saada, saavad võib-olla visuaalsest keelest aru. Mis asi on visuaalne keel? Zestid, grimassid, ohkimised ja puhkimised lahterdaks ma siiski keele alla. Oluline on ka kontekst, kas vestlus toimub õlleklaasi taga või kontori seinte vahel, aga ka see ei ole visuaal. Jääb alles taustal olev seina värv ja vestluspartneri välimus ehk siis värvilised laotused. Kohe, kui punane laotus asub näiteks lipu peal saab sellest sümbol. Kui naine on pikali, siis ta ootab - järelikult pole veel saanud, kui mees on pikali siis ta puhkab - järelikult just lõpetas panemise jne. Inimene siiski loeb kogu seda infot ja mõtestab oma mõistusega, mille struktuur on vägagi sarnane keele struktuurile.

Kujutades ette olukorda, kus üks visuaal suhtleb teise visuaaliga jõuan suht absurdsesse olukorda, toimub mingi nügimine ja potsatamine, kus üks ei taha midagi öelda ja teine ei taha midagi aru saada. Levinud ja päris efektne lausumine on, et kui ma oskaksin oma lavastuse sõnadesse panna, siis poleks lavastust ennast vaja enam tehagi. Olgu peale, kunstnik tegutseb vaistu najal, talle tundub, et siin on midagi, mida ta sõnastada veel ei oska. Olukord on päris hea, et saaks tekkida miski, mida ei ole veel olemas, miski mida veel ei osata sõnadesse vormida. Tekkib adrekas, sest vaist lihtsalt töötab kiiremini kui mõistustamine. Vaistu najal tegutsedes on inimese õnnetunne palju suurem, kui mõistust rakendades. Mõistus kipub üha uusi ja uusi nõudmisi esitama, püüdlema objektiivsuse poole. Ja siis tekkib kunstnikul hirm, et see mis just loodi on põhjustatud eelnevast, see on millegi tagajärg - näiteks mõtlemise ja sõnastamise ja diskuteerimise. Kujutan ette seda tühja tunnet, et ei olnudki tegemist imega. Ja mis kõige hullem teema võib saada ammendatud, oodatud kõiksuse asemel saabub tühjus.

Intuitiivse tegevuse näol on tegemist väga subjektiivse kogemusega, seda pole veel visatud teiste ette läbinärimiseks ja ega isegi eriti ei teata millega tegu. Aga ühel hetkel see siiski juhtub, siis kui publik kutsutakse saali. Olukord oleks muidu võluv, aga sellest situatsioonist lahkudes hakkab see, kes ei tahtnud kuulata siiski mõtlema ja mõtestama. Miks me etenduskunstnikud oleme jätnud selle ülesande ainult publiku kanda? Miks nemad peavad rohkem tööd tegema kui meie? Kõlab kuidagi ebavõrdse olukorrana. Ja siit tekkib paratamatult tunne, et ma olen valel teel. Kunstnikud siiski teavad, mida nad teevad, aga ei taha lihtsalt öelda, ei taheta imet lõhkuda.

Aga saaks ka hoopis teismoodi mõelda. Oletame, et ma sõnastan oma esimese mõtte ära. Esmapilgul tundub see võluv, aga kui ma seda teisele ütlen kukub kõik kokku, muutub labaseks. See ei tähenda, et sa ei suuda või ei oska etendust teha, siit alles töö algab. Ilmselt kukub ka kolmeteistkümnes mõttearendus vingeimate filosoofidega arutledes läbi ja sõnadest jääb puudu, vot sellisel hetkel on mõtet abi otsida visuaalist või atmosfäärist või pagan teab millest müstilisest.

Leian, et iga arvamine tuleb välja öelda, just selleks, et oleks lootust teadmise saabumiseks. Aga ka see teadmine võib muutuda, see on okei, nii käibki, seda nimetatakse mu meelest tööks. Geeniusi on maailmas vähe, aga inimesi, kes tahavad tööd teha see eest palju rohkem ja taoline suhtumine annaks lihtsalt palju rohkem tööd. Mitte alati paremat tulemust, aga elu oleks põnevam, läbipaistvam ja suhe publiku ja kunstniku vahel veidi mitmekihilisem.

Lõppkokkuvõttes on asi lihtsalt elamises, kus kõik osapooled proovivad korda saata mingit tegu. Ja kui tegemist on avaliku teoga, siis peavad olema kaasatud kõik osapooled. Selleks, et laval saaks ime juhtuda ei piisa tavaliseselt subjektiivsest ja isiklikust vaistust, seal on kaasatud päris mitu erinevat inimest, kellede eelarvamused, kogemused ja vaistud on täiesti erinevad ja kes paratamatult hakkavad mõtestama ja sõnastama, isegi kui kunstnik seda ei taha.

Kaja Kann

Seotud postitused

Etenduskunstide magasin 2022

Heneliis Notton

"Ei ühtegi sõna"

Kaspar Aus

Kellele on kasulik, et sa kardad?

Hanna Selgis

MADE IN ESTONIA MARATON – sõna ja vormi harmoonia

Marta Vunš

Avalik kiri Magasini toimetajalt

Kaja Kann

Veel kord Mariast

Ilmar Branno

kontakt

Henri Hütt

KRIITIKA LAVASTUSELE, MIDA POLE OLNUD NO00

Henri Hütt

KRIITIKA LAVASTUSELE, MIDA POLE OLNUD NO00

Maarja Kalmre

“NOH, MITTE MIDAGI EI JUHTUNUD. AGA ARMASTAN SIND” Teater NO99 viimane teos nr 0

Epp Kubu

MA EI TAHA OLLA PORGANDIKUNINGAS

Kaja Kann

2 Reality

Olga Tsvetkova

Kunstniku ootused produtsendile ning produtsendi ootused kunstnikule


SEANSS SULATUSAHJUS

Epp Kubu

KARL SAKSA “SEISUND JA DISAIN” KUI RITUAALNE JA MÄLULINE RÄNNAK

Maarja Kalmre